Portugali valgete veinide õhtu GB6 Lounge´s

Käesoleva artikli sisu on loodud Doggotravel blogija poolt, kes käis 14.06.2024 GB6 Lounge´s toimunud Portugali veinide õhtul.

Blogiga saab tutvuda Doggotravel blogi lehel.

Valgete ööde aeg GB6 lounge’s: Portugali valged veinid

Mida teevad koeraomanikud reede õhtul? Ikka seda sama, mida teisedki – näiteks kassi või boamao omanikud või minugi poolest ka mesilaste pidajad – kõik võtavad vabalt!

Töönädal on selja taga, koertega on päeval pikem tiir tehtud. Nii võib õhtul minna näiteks GB6 lounge’i Portugali veinide degustatsioonile. Kui on kutse.

Veinidegustatsiooni peategelased

Meid võttis vastu sommeljee Meeri Haug, laual kerged suupisted ja vesi. Uurisime, kas veini polegi? Ehk on Portugali veinikeldrid suisa kuivaks jäänud või säilitatakse seal nüüd puhast allikavett?  Hirmus, kui viimaste aastate põuad ja maastikupõlengud oleks viinamarjakasvatust sedavõrd rängalt räsinud.

Üldse mitte. Külma oli pandud neli pudelit Vicentino veinimajast, üks roheline Vinho Verde Jose Maria Fonseca veinitehasest. Ja otse loomulikult üks portvein, seekord Azul kaubamärgi alt.

Ja see ei olnud veel kõik – Meeri tõi salaja veinikeldrist paar  pudelit juurde, aga jäägu see saladuseks. Nagu nentis üks degustatsioonil korduvalt osalenu, siis traditsiooniks on: “mis juhtub GB6 lounge’s, jääb siia”.

Ohjeldamatult päikest Alentejos

Vicentino veinimaja asub Atlandi ookeani ranniku lähedal, Lissabonist kahe ja poole autosõidutunni kaugusel lõunas. Siin kohtuvad soe ja kuiv Portugali kliima, mitmekesine pinnas (liivakivi, savi, dolomiit) ja värskendavad ookeanituuled. Alentejos paistab päike aastas 3000 tundi. Kaks korda rohkem kui Portugalis keskmiselt.

Jah, Eestis saab sellele numbrile vastu ainult Vilsandi, kus viimastel aastatel on päike paistnud suisa 2100 tundi aastas. Ainus jama on, et detsembris paistab meil teatavasti päike 10 tundi, niiet praeguseid valgeid öid tuleb maksimaalselt kasutada!

Alentejo veinipiirkond moodustab Portugali pindalast terve kolmandiku, Tejo jõest lõunas, laiudes Hispaaniast kuni ookeanini. Ühesõnaga, tegemist on väga suure ja mitmekesise veinipiirkonnaga, mis ennekõike on tuntud oma punaste lauaveinide poolest.

Regioonis on kokku 8 IGP või DOC piirkonda. Seejuures on piirkond hõredalt asustatud, ennekõike tegu põllumajandusalaga. Muuseas, pool, või mõnedel andmetel lausa 60% maailma naturaalse tammekorgi toodangust pärineb Portugalist. Hispaania lisab sinna oma 20% ja ülejäänu jaguneb kümnekonna riikide kanda. Defka värk!

Ja nüüd degusteerima!

Jose Maria Fonseca Twin Vinho Verde 2022. Tuleb kohe öelda, et pisikeste mullikestega värsked lauaveinid on meie tassike teed. Eriti suvel. Neil on väikesem alkoholisisaldus. Tõsi, kuiva veini austajatele teadmiseks: mida väikesem alkoprotsent, seda suurem veini suhkrusisaldus.

Vinho Verde käärimine on jõuga lõpetatud veel enne, kui vein lõplikult valmis on saanud. Järelkäärimisest tekivad pudelisse kerged mullid. Väidetakse, et nüüdsel ajal lisavad tootjad CO2 kunstlikult. No palju õnne. On siis vaja veini rikkuda.

Vinho Verdet juuakse reeglina värskelt. Kuus kuud, ja otsas! Nii tunduski tänaseks umbes 18 kuud pudelis oodanud vein … imelik. Nagu oleks lähemal chardonnay’le. Särtsakus on kadunud.

Vinho Verde kokkusegamiseks saab kasutada kuut erinevat viinamarja. Nagu asjatundjad kohapeal rõhutasid, määrab selle veini maitse väga suuresti blenderi ehk segaja oskuslik töö. Meie proovitud veinis oli 70% Loureirot, mis annab värskest peast veinile tsitruseliste ja lillede mekki, kuid vananedes muundub see pigem mesiseks. Nüansse lisavad 14% Trajadura ja 12% Pederma ning 4% kuulsat Alvarinhot.

Gastronoomilised rännakud

Siis tuli purakas. Proovisime plaaniväliselt Vicentino Naked seeria Arinto viinamarjadest veini. Ei-ei, ärge arvake, kõik jäid riidesse. Tootja on jätnud ka veinile sisse kõik, mis jätta annab. Tegu on filtreerimata veiniga, mis klaasi valades tõmbub häguseks ja paneb tundlikumad ninad punastama. Laua otsast kostus tõdemus – see on selge puuks!

Aga tegelikult haihtub see pisut kummaline algne lõhn kiirelt, asendudes üha muutuvate lõhnanüanssidega.

Ühe osaleja sõnul pälvis see vein õhtu üllataja tiitli – algne ninaga hinnatud „jäk…“ teisenes mõne hetke pärast põnevaks ja uudseks lõhnabuketiks. Ka maitse on medaliväärne – kerge, hõrk, värske ja helge.

Väikest vaidlust tekitas küsimus, kas tegemist on gastronoomilise tootega ja kas seda oleks mõistlik oleks tarbida koos toiduga või nautida eraldi. Jäägu see aga igaühe enda valikuks. Kuuldavasti võib leida Telliskivist ka vähemalt ühe söögikoha, kus seda puuksu (vabandust!) veini nautida saab.

Proovisime ka Vicentino Arinto VR Alentejanot. Mulle isiklikult maitses see samast viinamarjast tehtud filtreeritud (söe, härja vere või munavalgega?) variant enam, kui Naked seeria. Jättis mulje karekteriga, valmis veinist. Mineraalsus oli tuntav ja hapet oli mõnusalt. Kaasa siiski ei ostnud. Ju siis vajab maitsemeel veel arenemist. Või polnud see õige päev.

Päeva parimaks valgeks veiniks kujunes Vicentino Sauvignon Blanc. Targemad leidsid maitsest üles tugeva spargli. Ei teagi, kas eelmise veini tõttu, aga mina tundsin lõhnas mingit meenutust maal-vanaema-juures-lõkkesuitsust. Või hobusesõnnikust.   Seltskonnas viibinud hispaanlasest (!) veinitundja hindas selle 6/10 vääriliseks. Üsna üksmeelselt võiks selle veini avada koos vürtsikiluga. Hea mõte veebruarikuuks! Igal juhul tuli pudel ka koju kaasa, tuleb seda lõkkesuitsu asja veel lähemalt tudeerida.

Grammike igavamaks jäi Vicentino Colheita Branco VR Alentejano. Tegu vahelduseks taas blenditud veiniga. Lõhn oli eelmisega võrreldes vähem intensiivne, maitse oli happeline ja mineraalne. Peaks sobima hästi koorese pasta juurde. Meile tuntud hispaanlane sobitaks selle veini hea meelega bacalaoga. Tegu soolatursast valmistatud roaga, mida süüakse Hispaanias ka jõulude aegu. Mitte segi ajada itaallaste baccala’ga (mis kahtlemata viib samuti keele alla).

Päeva kalleim vein oli meeldiv roosa üllatus. Vicentino Pinot Noir Rose VR Alentejano lõhn meenutas mikskipärast eau-de-viest valmistatavat Pineau des Charentes aperatiivi. Ühesõnaga, väga tore ja meeldiva mekiga vein, mille küpsemine toimub vähemalt 2 aastat tammevaadis, maitses lubatakse metsmaasikat. Äkki tõesti, proovime veel!

Veel enne, kui asusime valge portveiniga (Azul Portugal White Port) õhtule punkti panema, saime mekkida ka Vicentino Alvarinho VR Alentejanot. Iseloomult peaks olema tegemist pehmema happelise veiniga, mis klapib hästi kokku siniste juutude ja valge kalaga, niisamuti austrite kõrvale. Ei pea alati ju Champagne’t jooma (kuigi võib!).

Pudel portveini kulub kodus ikka ära. Ja kui ei kulu, siis avamata pudelis võib portveini hoida aastakümneid. Avatud pudelis säilib maitse kuu-poolteist.

Lõppu väike euroopalik anekdoot

Härra, kui peaksite valima, kas eelistaksite naist või maasikad?

Milles küsimus, loomulikult sõltub see vanusest!

Hm, püüdke nüüd olla pisut viisakam!

Ma ütlesin ju, kõik sõltub east! Vanemad härrad peavad piirduma maasikatega, noorematel on naistega palju enam ühiseid teemasid.

Kohtumiseni järgmisel degustatsioonil!